SURMAMINEJATE LUMMUS | Georg Malvius: gladiaatorid peegeldasid antiikkultuuri keerukust

Nagu te juba teate, armastan ma lugeda. Üks mu lemmikkirjanikke on Simon Scarrow ning olen peaaegu kogu ta loomingu läbi lugenud. Tema sarja „Eagle of the Empire“ („Keisririigi kotkas“) keskmes on Claudiuse ja Nero režiimi aegsed Rooma sõjaväelased Cato ja Macro.

Nüüdseks on selles sarjas 22 raamatut. Neljaosalises „Revolutsioonis“ keskendub Scarrow Napoleon Bonaparte'i ja Arthur Wellesley elule. Kuid kõige suuremat mulje avaldas mulle samuti neljast osast koosnev „Gladiaator“.

Gladiaatorid olid Vana-Rooma ajaloo lummav aspekt, mis peegeldab toonase ühiskonna, poliitika ja kultuuri keerukust. Algul kuulusid gladiaatorid matusetalituse juurde: nad võitlesid surnute austamiseks. Esimene dokumenteeritud gladiaatorite võitlus toimus Roomas aastal 264 eKr. Selle korraldasid oma isa matustel Junius Brutus Pera pojad. Need algsed matšid olid üpriski tagasihoidlikud: neis võitles vaid mõni paar mehi. Kuid aja jooksul hakkasid nad Vana-Rooma avalikus meelelahutuses tähtsat rolli mängima.