LAPSED VATI SEES | Irja Lutsar: kui laps tuleb koju marraskil põlve või väänatud jalaga, ärme rutta kohe süüdistama

Kes minu põlvkonnast poleks lapsena puu otsast või kuuri katuselt alla kukkunud, iseseisvalt linna avastamas või esimesest klassist alates üksi koolis või isegi lasteaias käinud? Aga kuigi tundub, et meil oli lapsena palju vabadust, kõlasid juba Aarne Oidi ja Heldur Karmo 1970. aasta laulus „Me pole enam väikesed“ sõnad: „Me tööd ja mängud võeti vati seest.“ Viimastel kümnenditel on suhtumine veelgi ettevaatlikumaks muutunud ja arutatakse, kas oleme riskide vältimisega juba liiga kaugele läinud.

Enamus läänemaailma ühiskondi, sealhulgas Eesti, on lastele igasugused tegevused, mis pole superturvalised, ära keelanud. Nii näiteks kohtab Tallinna tänavatel üksi kooli minevaid algkoolilapsi üliharva. Minevikku on vajunud ka džunglit meenutavad koduhoovid, kus sai puu otsa ronida, midagi omaalgatuslikult ehitada või loodust avastada – niisuguste tegevuste paratamatud kaasnähud on ju väikesed õnnetused ja traumad. Tänapäeva linnalapsed mängivad tavaliselt täiskasvanute valvsa pilgu all üliturvalistel mänguväljakutel, kus omaloominguks jääb vähe ruumi.

Üle-eelmisel nädalal tõstatus riskantse mängu teema ajakirjas Nature. Artiklis refereeriti mitmeid uuringuid, mis näitasid, et kõigi riskide vältimine pidurdab laste emotsionaalset ja füüsilist arengut ning see omakorda võib olla seotud noorte vaimse tervise probleemidega. Kuigi mänguriskidega seotud uuringud on keerukad, on uurijad leidnud, et tulevaseks eluks valmistumine peab paratamatult sisaldama oskust riske hinnata ja nendega hakkama saada. Uurijate üllatuseks oskasid lapsed riske suhteliselt hästi tajuda ja tunnetasid ise, millal neist eemale hoida.