JUHTKIRI | Kaitsekulutustega on nagu hambaarstiga: kallis ja vastik. Aga muidu võid hambast üldse ilma jääda

Kui tahad rahu, valmistu sõjaks, öeldi juba antiikajal. Külm sõda 2.0 koos kaasneva võidurelvastumisega on alanud ja kõmulise filosoofi Francis Fukuyama teooriaga ajaloo lõpust, millega kaasneb liberaalse demokraatia võidukäik ja piltlikult öeldes tuhandeaastane rahuriik, pole enam midagi peale hakata, seda õnneaega jagus vaid paariks napiks aastakümneks. Postmodernism sai läbi enne, kui õige hoo sisse jõudis saada ja (relva)jõudude tasakaalul põhinev modernism tuli tagasi.

Kuid kaitsekulutuste suurendamise vastu leitakse ikka veel argumente. Mõni äiutab end mõttega, et midagi ei juhtu, sest Venemaa kui riik on ju tegelikult hea. Jah, nõukaaegseid loosungeid „Mõ za mir„ („Oleme rahu poolt“) ja „Da zdrastvujet družba narodov„ („Elagu rahvaste sõprus“) hüütakse seal praegugi, aga rahuga on nad nõus ainult oma tingimustel (mäletame seda juba 1940. aastast) ja kuidas käib rahvaste sõprus Vene moodi, nägime piisavalt juba nõukaajal. Seega on need loosungid sama usutavad nagu koolikiusaja jutt, kui see on väiksematelt raha pommimise eest järjekordselt direktori juurde viidud.

Parem pole loota ka üksnes NATO vihmavarjule, eriti praegusel segasel ajal. Seegi meenutab väikese poisi ähvardust koolikiusajale: „Mul on suur vend ka!“ Aga kui sellel suurel vennal on vajalikul hetkel muud tegemist?