Tallinna lastekodu juhataja: haletsus ei aita neid lapsi, kes on pidanud väga võikaid asju läbi elama

Praegune Tallinna lastekodu juhataja Meelis Kukk oli 12aastaselt pätt mis pätt. Jõi koos sõbra ja ta vanematega viina, käis poes vargil, kerjas tänaval ja ööbis juhuslikes keldrites. „Ja mitte sellepärast, et mul poleks olnud kodu, kuhu minna, mul oli olemas isegi oma tuba. Lihtsalt põnev oli hängida koos sõpradega, kes olid sarnastest peredest, kus tarvitati alkoholi,“ meenutab ta.

Meelis hakkas mudast välja rabelema pärast Puiatu erikoolis käimist. Paarkümmend aastat hiljem istus ta Viru haigla juhataja toolil, alluvaks 500 töötajat, ja… põles läbi. Nüüdseks on eripedagoogi paberitega Meelis juba neli ja pool aastat Tallinna lastekodu juhataja. Selles ametis on ta kunagise lastekodu kasvandikuna nii ennast leidnud kui ka võtnud südameasjaks juhatada kätte õige teeots kõikidele hoolealustele. „Mul ei teki nende laste suhtes haletsust, sest juhtunut ei saa olematuks teha ja siit saame ainult edasi minna. Nüüd ongi küsimus, mida saame meie teha, et lapsel tekiks taas usk, et maailm on turvaline koht ja et tema tunneks selles ennast hästi.“

Tallinna lastekodu veebilehelt võib lugeda, et olete elanud Keila SOS Lastekülas, kuhu satutakse teadupärast siis, kui peres pole kõik asjad korras.