TRAGÖÖDIAD KODUÕUEL | Kirjanik ja nõid Väike Myy: peremees, kas sul endal ei ole vähimatki süütunnet?
Koos talve saabumisega on lausa möödapääsmatu teema hundirünnakud. Hukkunud kariloomad, koduõues murtud koerad… Need on valusad ja hingekriipivad lood, millest on raske mööda vaadata.
Seisan minagi trepil, valvates oma koera pimedal ajal – ka siinkandis liigub üsna suur hundikari. Ning kuigi mu koerake liigub aiaga piiratud territooriumil, tean, et ühele korralikule hundile ei ole 1,50meetrine aed mingiks arvestatavaks piiranguks. Sellepärast valvan. Ning üleüldse ei ole mu koerad kunagi õues ööbinud – ka mu eelmine, mullika mõõtu koer veetis ööd köögilaua all. Ainult soojadel suveöödel eelistas ta põõnata keset õue, jalad püsti…
Ning seistes õues lambi all, mõtlen: kelle vastutada tegelikult on meie kodu- ja lemmikloomade heaolu? Kas tõesti lükkame sellegi vastutuse kellegi teise – seekord siis huntide murdmisiha ja jahimeeste tegematajätmiste kaela. Või võtame ise selle vastutuse, et kriimsilmal poleks võimalik meie sõpra ära süüa?