REPORTAAŽ | Kalamehed pääsesid viimaks jääle: „Kalad kuivatame ära – hea laupäevaõhtul õllele peale haugata.“

„Kala pole täna kodus!“ teatab Mehikoorma kandis jääpüügioskuseid proovile panev Raido. Raidot särg ei huvita, tema jahib ahvenat, sest see on tema hinnangul kõige parem kala – maitse poolest ja üleüldse igas mõttes. Raido pole tulnud kalale aga üksi, abikaasa Leaga ollakse mõlemad kirglikud kalastajad. Jääaugus ussileotajaid jagub 15. veebruaril järvele veel omajagu.

Mehikoorma sadamas on laupäeval üsna vaikne, kuigi ei peaks. Ei mingit pillimängu, soojasid pirukaid ega tossavaid saunakorstnaid. Selgub, et Mehikoorma jääpidu on edasi lükatud. „Oi! Nüüd on küll siis paha lugu, andsime küll kõigis kanalites sellest teada,“ teatab murelik naisehääl Mehikoorma sadama telefoninumbrilt. Ta selgitab: „Oleme juba mitu aastat seda üritust korraldanud, alati on kõik hästi sujunud, kuid sellel aastal andis külma oodata. Politsei- ja piirivalveamet andis loa jääleminekuks alles 14. veebruaril, kuid selleks ajaks olime jääpeo juba nädala võrra edasi lükanud.“

Kuid vilgas elutegevus käib siin jääpeotagi! On ju imeline talvepäev – seitse kraadi külma, sinine taevas ja päiksepaiste. Ja lõpuks on saanud kalamehed loa jääle astuda! Jah, seda päeva sai sellel hooajal pikalt oodatud. Külma ei tulnud ega tulnud, aga tõsine kalamees teeb ju oma puhkuseplaanid selle järgi, millal lõpuks ometi avaneb võimalus sikuska tolmusest kalakastist välja võtta.