JUHTKIRI | Virtuaalselt vangist väljas

Paari aasta eest anti Eesti vanglates kinnipeetavatele kasutada paarsada tahvelarvutit. Hoolitseti ka selle eest, et internetis satuks nendega üksnes kohtadesse, mille karistussüsteem heaks on kiitnud. Aga kuigi nende arvutite puhul peaks vaba suhtlemist välismaailmaga takistama vanglaametkondade loodud turvamüür, on selgunud, et see on auklik nagu sõel.

Neistsamadest arvutitest on võimalik nii pornot vaadata, vabalt teisel pool müüri olevate sõpradega suhelda ja kui vaja, isegi arutada, kuidas vabaneda mõnest tülikast tunnistajast või kellelegi kätte maksta. Saatuse irooniana on üheks selle võimaldajaks veebikeskkond e-toimik.

Vanglateenistuse e-teenuste peaspetsialist Liis Toom teatas vastuseks Õhtulehe päringule, et selline asi ei saa teoreetiliselt võimalik olla. Aga praktikas on. Piltlikult öeldes oleksime sõnades teinud karistuspoliitikas justkui olulise hüppe, tegelikkuses on aga loodud eeldused, et tsaariaegsetest seaduslike varaste arusaamadest välja kasvanud nõukaaegne vangide subkultuur lokkaks soodsal pinnasel edasi, nüüd juba ajaga kaasas käies ja moodsa maailma võimalusi kasutades. Nõukaaegsed laagritüüpi vanglatest „eluülikoolid“, kus veedetud aega kasutati n-ö uute kutseoskuste omandamiseks, asusid vähemalt suletud territooriumil. Kodukontorites töötamise ajastul on aga füüsiline eraldatus omandamas üha sümboolsemat tähendust ja üha enam on see asendatav virtuaalse kohalolekuga. Nüüd siis ka vanglatest, nagu välja tuleb.