TÄISMAHUS | UKRAINA SUURSAADIK EESTIS: impeeriumidel pole riigipiire, neil on vaid piirangud
Inimesed armastavad alternatiivajalugu. See meeldib neile samavõrd nagu vestlused ilmast, jalgpallist ja poliitikast. Lõppude lõpuks võib säärastes lobedates jutuajamistes end igaüks tõelise eksperdina tunda. Alternatiivajalugu võimaldab meil oma isikliku kogemuse, intellekti ja intuitsiooni põhjal mõista riigimeest hukka väidetavalt valede otsuste eest, näidata sõrmega mustrite poole, mis jäeti kahe silma vahele ning viisid mõistagi katastroofiliste tagajärgedeni. Samuti paljastada ebapädevust, hooletust ja vandenõusid (valige ise nimekirjast, mis meeldib) ning väita, et kui me ise oleksime tüüri juures olnud, poleks midagi säärast juhtunud.
Venemaa Ukraina-vastase agressiooni 11. ja täiemõõdulise invasiooni kolmandale aastapäeva lähenedes võib seda retoorikat seoses Vene–Ukraina sõjaga üha rohkem kuulda. Näiteks seda, et kui Ukrainale poleks lubatud NATO ja Euroopa Liidu liikmelisust, ei oleks Venemaa teda eluilmaski rünnanud. Või kui president Volodõmõr Zelenskõi oleks vastupanu asemel valinud Istanbuli kokkulepped, oleks sõda juba ammugi lõppenud. Või kui ukrainlased poleks nii ägedat vastupanu osutanud, oleks Venemaa peatunud kusagil Donbassi piiri juures ning ei oleks ülejäänud riiki hävitanud… Neil ja paljudel teistel „alternatiivsetel vaadetel“ pole nende loomingulisusest hoolimata ajalooga ega praeguse tegelikkusega mingit pistmist.
Tegelikult on ajalugu veidike keerukam kui jalgpall, ilm või isegi poliitika. Esiteks ei tunnista see tingivat kõneviisi. Teiseks on sääraste asjade väitmine sama, mis kinnitada, et kui Serbia terrorist Gavrilo Princip poleks 28. juunil 1914 Sarajevos mõrvanud ertshertsog Ferdinandi, ei oleks esimene maailmasõda alanudki. Või et kui Prantsusmaa ja Suurbritannia oleksid Münchenis Tšehhoslovakkiat vankumatult toetanud, poleks Kolmas Reich 1939. aastal Poolasse tunginud. Ja veel: üksikisikute rolli kahandamata näitab ju ajalugu, et globaalsed konfliktid ei teki liidrite isiklikust sümpaatiast või antipaatiast, vaid eksistentsiaalsete heitluste vältimatusest ja riikide geopoliitiliste huvide kokkupõrkest.