Haiglasseminek ja haiglas sünnitamine sai normiks pärast teist ilmasõda

Eestis sai haiglaravi inimestele taskukohaseks alles nõukogude perioodil. Varem jäid haiguskindlustuseta inimesed tihti haiglatele võlgu. Näiteks 1936. aastast on säilinud teade, kus majateenijana töötav Anna Vill pöördub Tallinna linnavalitsuse tervishoiuosakonna poole „ravivõlast vabastamise asjus“. Nimelt viibis tema nelja-aastane tütar sarlakihaigena 40 päeva Tallinna II haiglas ravil.

Kahekroonine päevaraha kasvas 80 krooni suuruseks võlaks. Linna hoolekandeosakonna sõnul oli Anna Villi palk 20 krooni kuus. Linnavalitsus otsustas, et töövõimelise isikuna tuleb tal võlg haiglale siiski tasuda, kuid seda osamaksetena kolm krooni kuus.

Taskukohaseks sai haiglaravi alles Nõukogude perioodil. 1940. aastaks oli ravikindlustusega kaetud 20% elanikkonnast. Haigekassat ja tervisekindlustust sellisel kujul nagu tänapäeval veel ei olnud. Riik kattis täielikult või osaliselt riigiteenistujate ning nende perekonnaliikmete arstiabi kulud. Riik kohustas ettevõtteid looma haigekassasid, et tagada töötajatele arstiabi. Väiksemad ettevõtted asutasid omavahelisi ühishaigekassasid. Suuremad ettevõtted, mille tööliste arv oli üle 500, olid kohustatud looma oma haigekassa. Iga töötaja maksis kassasse teatud protsendi oma sissetulekust, tavaliselt oli see 2%. Haiglasse sattumine oli väga kulukas ja seda välditi kui tuld. No mindi alles surmahädas. Tihti pimesoolepõletiku korral.