Brigitta Davidjants | Arusaamatu lastevaenamine

Minuga juhtus hiljuti piinlik lugu. Nimelt jäin vahele valetamisega. Ajakirjanik kutsus mu vestlusringi kõnelema liikumisest, mille algatajate seas kunagi olin. Ma ei saanud minna, sest mul polnud kuhugi jätta oma kahte imikut. Niisiis vassisin ajakirjanikule midagi kokku. Ja unustasin kogu vestluse.

Päevi hiljem läksin samasse majja ühele teisele ajakirjanikule plaati viima ja seal nad kõik olidki, kohe-kohe vestlusringi alustamas. “Äkki ikka osaled kuidagi?” arvas ajakirjanik, et kamba peale saame vast lastega hakkama. “Ma ei tea, kui keegi viitsib äkki ühega aidata?” – “Oi ei, ma olen laste vastu allergiline, kui nad just minu kõhust pole tulnud!” ehmatas seepeale üks seltskonna väheseid emasid, kelle poole pilgud pöördusid.