Kait Tamra: „Selline tunnustus. Imeline. Täiesti uskumatu.“

„See tunnustus oli mulle sedavõrd suur üllatus, et ma tõesti ei oska midagi öelda,“ on muusik ja helilooja Kait Tamra silmnähtavalt üllatunud presidendilt pälvinud autasust, Valgetähe IV klassi teenetemärgi pälvimisest.

Tagasihoidlik ja Võrumaa metsade keskel elav Kait ütleb ise, et kui ta oma loominguga esimest korda avalikkuse ette astus, oli see ennekõike ta sõnul hõik vabaduse järele. „“Kodu“ näiteks oli 1978. aastal üks esimestest sellistest lugudest. Tegelikult kõik need esimesed luuletused, nagu „Ilus on ikkagi isamaa pale“, „Mets on kõrge“, „Oma saar“, aga ka Hando Runneli „Kodu“ on kantud unistustest ja protestivaimust, mida siis läbi nende laulude sai väljendatud. Et anda kellelegi jõudu ja lootust. Nii nagu luuletajad seda kandsid, viisistasin mina viisistasin mina neid edasi. Rohkem rahvale lähemale.“