Juhtkiri | Alkoralli ja enesepettus

Pole mingit põhjust arvata, et Lätis alkoholi järel käia ei tea, et suures koguses napsi võtmine on tervisele kahjulik. Kindlasti teab, kuid rahaline sääst motiveerib teda kärusse laduma rohkem pudeleid, kui ta kodupoest ehk kunagi võtnud oleks. Sarnane lugu on riigiga, mis püüab riigieelarvesse aktsiisitõusudega viimast välja pigistada, olgugi et see mõjub laastavalt meie konkurentsivõimele ja kodanike usule sellesse, et valitsus ajab õiget asja.

Küllap on neil, kes end esimeses lauses ära tundsid, hulk vabandusi, miks ka edaspidi auto lõuna poole keerata: alkoholivarud tarbitakse ära pikema aja jooksul; ega ma siis ainult endale ja ainult alkoholi too; ning seda külapoodi, kust varem ostetud sai, polegi enam. Tõsi või mitte, kuid kodanike ennast hävitamast ei saa niikuinii keegi keelata. Teine lugu on riigiga. Kas aktsiisilaekumise prognooside järjepidev alandamine, et käärid tegelikkuse ja poliitikute soovunelmate vahel liiga suureks ei käriseks, ei lõhna niisamuti enesepettuse järele?