Peeter Olesk | Raamat olemisest keeles ja keelest endast

Kord kuus astub Tähtvere mõisa maadele ka dr Toomas Vilosius. Tema loeb igasugust põhku väga kiiresti, kõike teaduslikku aga äärmiselt aeglaselt. Dr Enn Ernitsa (1945) valitud artikleid pealkirja all „Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni“ (Tallinn, 2017) ta meie viimaseks kohtumiseks veel lugeda polnud jõudnud. Polnud näinudki. Ei teadnudki, et Emakeele Seltsi Toimetiste 75. köitena on see ilmunud. Ei jäänud muud üle, kui seda talle tutvustada ja põhjendada, miks Eesti maaülikooli rektor Mait Klaassen ja rektori nõunik Peeter Olesk on esitanud Enn Ernitsa teose paksusega 757 lk aasta 2017 keeleteoks.

Koolituselt on Enn Ernits veterinaarpatoloog, vaimsuselt entsüklopedist. Neid on Eestis paarkümmend, aga Enn Ernitsaid on siiski kõigest üks. Ta sai oma kooli siis, kui histoloogiat ehk koeõpetust luges veel prof Julius Tehver, kellele ei olnud probleemiks kirjutada seedekanali osad tahvlile viies keeles, seletades ühtlasi ka ära, mida need osad teevad ehk kuidas nad talitlevad ja mis kui kiiresti kujuneb. Enn Ernitsat kui lingvisti õpetas prof Paul Ariste, kes oli votoloog, kuid ka esperantist. „Sõna haaval“ ei ole aga sugugi mälestused. Lugejale on esitatud ligemale 60 üldharivat uurimust eesti, läänemeresoome, uurali ja iraani keelte ning nendekohase kultuuriloo kohta ja nn plaanikeeltest ehk keeltest, mis on teadlikult konstrueeritud. Esperanto on neist ehk tuntuim, ent olgu kohe lisatud, et ka norralased eristavad raamatukeelt ja uusnorra keelt, samuti on Valgevenes kaks ortograafiat. Enn Ernits ei uuri Paabeli sünnilugu. Teda on huvitanud, mis on mis, mõnikord ka antsakalt. Nii avaldas ta aastal 1995 lõbusa etüüdi pealkirjaga „Mis on ühist sõnade veterinaararst ja vasikas vahel?“, milles ta pakub välja, et mõlemad sõnad on laenud algindoeuroopa keelest. Kui näete Enn Ernitsat tänaval, siis seal ta ei naera. Oma uurimustes on ta aga sageli lustlik.