Saja aasta tagune selgeltnägijate tuleproov poleks tänasele grammigi alla jäänud

Läbi sajandite on vaat et igas Eesti külas elanud tark või posija. Mõni neist nõidadest oli koguni nõnda väekas, et tema juures käidi ka teispoolt riigipiiri. Kas nende näol oli tegemist tõeliste erivõimetega imetegijate või loodus- ja rahvatarkuse kandjatega, jätab folklorist Reet Hiiemäe lahtiseks. „Eks looduse poolt antud hea inimesetundminegi on erilisuse märk,“ leiab ta. „Ning piiri, kust algab maagia ja kust psühholoogia, pole olemas.“

Vägevate nõidade jada Eestis ulatub kaugele enne Kaika Lainet ja Vigala Sassi ning nende juurde käidi kauge maa tagant, sageli koguni Lätist ja Venemaalt, juba 1800ndate lõpus. Vanem põlvkond vast mäletab või teab veel möödunud sajandi keskpaigas tegutsenud Äksi nõida Hermine Jürgensit (eluaastatega 1892-1976) ning Valgamaa ravitsejat Anton Taitsi ehk Noort Surit (1902-1956).