Seisukoht | Nupumehed
Triin Tael, ajakirjanik, 10. märts 2018
Olen lihtne inimene, sõidan bussiga. Eluilmaski pole märganud, et meie aktiivsel liinil keegi peaks peatust paluma. Buss peatub ikka ise. Uskusin seni, et stopp-nupud on välja lülitatud - et poisikesed neid pulli pärast ei piiksutaks.
Aga ühel pühapäeval kell 18.30 juhtub nii, et astun mina vajaliku peatuse eel aegsasti ukse juurde. Teine uks, tühi buss, juht ilmselt näeb mind. Buss seisatab. Seisatab, aga hakkab siis edasi sõitma. Hüüatan, vajutan kiirelt peatusenupule. Mikrofonisse kätsatatakse: „Näh, oskate küll nuppu vajutada, kui vaja!“ Juht teeb uksed lahti, kobin häbistatult välja.