Juhtkiri | Kiirabi üheksa tänamatut ametit

Arutelu, kas Eestis ei tee kiirabi mitte liiga palju tühisõite, lahvatab küll iga natukese aja tagant, ent kahjuks hääbub sama kiirelt, kui kestab ühe kiirabitöötaja vahetus. Kutseid tulla sõrme siduma või puuki eemaldama saab häirekeskus edaspidigi ja seda ei muuda kahjuks ühegi kiirabitöötaja ükskõik kui põhjendatud ja laialt kajastatud nördimus. Küsimus on, kuidas ehitada sellist kutsetele reageerimise süsteemi, mis ei jätaks hädalisi abita, ent piiraks võimalusi süsteemi kuritarvitusteks.

Sellele, et praegune korraldus pole kõige efektiivsem, viitab tõsiasi, et Eestis on kaks korda rohkem kiirabi väljakutseid sama hulga elanike kohta kui mujal Euroopas. Hinnangud selle kohta, kui suur osa numbril 112 helistajaist saanuks asjakohasemat abi mõnest teisest (meditsiini)asutusest, varieeruvad, kuid küllap võib usaldada nende kiirabitöötajate kogemust, kes ütlevad, et julgelt pooled abiküsijaist võinuks suunata mujale – see tähendab 150 000 tühisõitu aastas! Kui kõrvale jätta häirekeskuse soovitused helistada hoopis perearstile või nõuandeliinil 1220, siis sellist sorteerimist muidugi ei toimu – kes kiirabi küsib, sellele seda antakse. Olgu või põhjuseks raatsimatus maksta nõuandeliinilt saadava abi puhul kuni 30 senti minuti eest (süsteemi parendamist võikski alustada kõnetasu kaotamisest). Pealegi võib sealnegi arst, kes patsienti ei näe, inimese kindluse mõttes ikka kiirabisse suunata.