Juhtkiri | Peale sunnitud vaktsiiniturism

Kuigi koroonavaktsineerimise töörühma juht Marek Seer ütles mõned päevad tagasi, et vaktsiiniturismi aeg on ümber saamas, sest ka Tallinnas ja Harjumaal leidub vaktsineerida soovijaile piisavalt vabu aegu, siis tegelikult on ringreiside teine laine alles algamas. Põhjuseks muidugi vajadus saada teine vaktsiinidoos, mida kehtiva korra järgi saab ainult sealt, kus tehti ka esimene süst.

Kahtlemata oligi esimese kaitsesüsti saanute seas neid, kes tervitasid võimalust ühendada meeldiv kasulikuga ega pidanud paljuks ihaldatud vaktsiini nimel võtta ette pikem sõit ka Eesti teise otsa, väikeses riigis võib sugulasi-sõpru ees oodata igal pool. Tõenäolisem on aga, et lõviosa vaktsiinituristidest olid sundvaliku ees: ebakindlates oludes tähendanuks vaktsineerimisega ootamine, et ära võib jääda suvine puhkus välismaal või toob (täielikult) vaktsineerimata reisimine endaga kaasa hulga asjatuid sekeldusi. On vaid loomulik, et seda sooviti vältida. Miks sundida neid inimesi aga uuesti vaktsiini järele sõitma, kui nende kodulähedases vaktsineerimiskeskuses või muus sobivas kohas on viaalid juba ootel?

Vaktsineerimise korraldajad on seda põhjendanud töövoogude planeerimisega – teisisõnu püütakse vältida segadust vaktsiinide jaotamisel. Kas tõesti on meil digiregistratuur ja e-riik, aga vaktsiini ei saa saata sinna, kuhu vaja? Isegi kui panna paika, et vaktsineerimissoovi ei saa muuta enam siis, kui kaitsepookimiseni on jäänud nädal või paar? Kusjuures koroonapiirangute rütmis möödunud aasta on paljude inimeste elu muutnud paindlikumaks, võimaldades töö tegemist sõltumata asukohast – võib-olla ei soovitagi keset suve vaktsineerimist just kodu lähedal, vaid hoopis maakodule lähimas keskuses? Suuremat paindlikkust ja kohanemisvõimet võiks üles näidata ka riik.