„Eks see on väikestviisi muinasjutt, aga tegemist on ikkagi Kanadaga.“

Kanada koondise triumf jäähoki-MMil oli ajalooline. Gerard Gallanti juhendatav meeskond kaotas alagrupiturniiril esimesed kolm mängu, kokku saadi vastastelt lüüa neljas matšis. Kuid lõpuks tuli tunamullune finalist siiski maailmameistriks. Hokispetsialist Vallot Pukk tõdes, et kuigi kanadalastel oli alagrupiturniiril õnne ja ühel hetkel ei sõltunud veerandfinaali pääsemine enam neist endist, näitasid nad väljalangemismängudes täiesti teistsugust taset.

Kanada kaotas mäletatavasti avakohtumise korraldajamaale Lätile skooriga 0 : 2. Seejärel jäädi 1 : 5 alla USA-le ning 1 : 3 Saksamaale. Alagrupi viimases mängus tunnistati karistusvisete järel hilisema finalisti Soome paremust. Lõpuks tuli tänada Saksamaa tiimi, kes alistas Läti skooriga 2 : 1 – kui see matš oleks viigiliselt lõppenud, oleksid kanadalased turniirilt väljas ja veerandfinaali pääsenuks hoopis lätlased. Pukk selgitas, et hilisemate maailmameistrite raske alguse tingis tõik, et meeskond polnud enne MMi varem koos mänginud.

„Kanadaga on alati olnud nii, et nad saavad kokku sisuliselt lennujaamas. Vaatavad üksteisele otsa ja ütlevad: „Aa, okei, sind ma tean, sa oled sealt klubist, lähme MMile!“ Nad tulevad Euroopasse ja mängivad ühe, võib-olla kaks mängu ikka enne MMi. Aga sel aastal oli muidugi teistmoodi: said kokku, sõitsid Riiga ja hakkasid pihta. Ehkki nad on peaaegu kõik profid ja oma NHLi klubide teise, kolmanda või neljanda viisiku mehed. Mängude ajal rääkisid nad kogu aeg omavahel ja neil võttiski mõned matšid aega, et asi toimima saada. Viimane lüli oli Calgary Flamesi ründaja Andrew Mangiapane,“ lausus Pukk.