Seisukoht | Vabadus ja sõda

Vene kroonus teenides oli mu parim sõber Kiievi poiss Jura. Pärast sõjaväge pole mul vaat et sellist sõpra olnudki. Muidugi, armees ju kõik võimendus: tunded, igatsused, küllap ka sõprus. Aga me olime lahutamatud. Meil olid ühised huvid ja meil polnud omavahel vähimatki saladust. Mõnikord rääkisime naistest, st tüdrukutest, sest olime ju noored. Aga rääkisime ka vabadusest. Tõenäoliselt küll rohkem sellest vabadusest, mis jäi sõjaväelinnaku okastraadi taha. Aga kolmkümmend aastat tagasi, varsti pärast 20. augustit, saatis Jura mulle kaardi. Õnnitlustega.

Nüüd saab juba kuus aastat, kui Jurat enam pole. Jura, kelle vanemad olid arstid, suri vähki. Ta oli Kiievis hinnatud arhitekt. Ta abikaasa Raissa, kellega ülepäeviti FB-s vestleme, ütleb, et Jura oleks ammu rindel. Mul pole ta sõnades vaja kahelda.