Toomas Alatalu | Eesti poliitikute välimääraja

Eesti iseseisvusaja poliitika ühe mastimänni murdumine vallandas järjekordse arutelu selle üle, kelle panus oli kõige suurem ja otsustavam 30 aastat tagasi. Seda samaaegselt teise ja aruteluga Eesti tegelikust toetusest Ukrainale. Oleme rohkem kui aasta tegevalt aidanud ukrainlasi, mida saatvas tuhinas pole raske näha soovi heastada see, et ise alistusime omal ajal pauguta. Nüüd saame endaga rahu teha teotades neid, kes nagu soomlasedki, hakkasid agressorile vastu. 

Enamgi veel – ajaloolisele pagasile tuginedes oleme avalikult arvustanud USAd ja Euroopa Liidu suurriikide juhte selle eest, et nad ei võtnud kuulda meie varasemaid hoiatusi Putini poliitika ja tema tegelike kavatsuste kohta. Otse öeldes oli tegu ennekuulmatu kriitikaga suurte aadressil, - meie endi olemasolu sõltub ju neist -, ent tegime seda vabade inimestena ja õigeaegselt. Maailm on aga niivõrd muutunud ja jätkab muutumist paremusele, et täna öeldakse Berliinist, Londonist, Pariisist ja isegi Washingtonist, et pidanuks neid baltlasi varem kuulda võtta. Ajalugu tehtud, tegime ise uue üllatava käigu. Nimelt tuli kellelgi järsku ette, et kas me ise, suurte suured kriitikud, oleme Ukraina suhtes tegutsenud nii nagu vaja?