Juhtkiri | Räägime eesti keeles

Legendi kohaselt olevat korraldatud keelte iludusvõistlus, kus eesti keel sai II koha lausega: „Sõida tasa üle silla“. Võitis itaalia keel. Legendi lummuses võib jääda mõistmatuks, miks kõik siin elavad inimesed seda imekaunist keelt õppida ja rääkida ei taha. Kas eesti keel on suremas? Kas ja kuidas seda kaitsta? Kas peaksime sunniviisiliselt trahviähvardusel kõik Eestis elavad inimesed eesti keelt rääkima õpetama?

Lihtne oleks elada maalimas, kus keelenõudeid mitte täitvat inimest või organisatsiooni saaks trahvida senise 640eurose sunniraha asemel 9600eurose sunnirahaga ja inimesed õpikski keele ära. Jah, ilmselgelt peaks 20 aastat muutumatuna püsinud sunniraha määra ajakohastama, kuid see ei lahenda kõiki probleeme. Kõigil pole võimalust ega soovi eesti keelt õppida.  Aastakümneid Eestis elanud dementsuse sümptomitega pensioneelikule võib eesti keele õppimine üle võimete käia, sellest hoolimata suudab ta poes kaerahelbekarpe riiulisse laduda. Kas peaks ta vallandama? Semestriks Eestisse õppima tulnud tudeng võib-olla teeks natuke kulleritööd, kuid tal puudub motivatsioon õppida rohkem kui „tere“ ja „aitäh“. Eestis aastaid elanud inglane võib-olla on loobunud, sest kõik soovivad temaga ilusat briti inglise keelt harjutada ja nii on tal tunne, et ta ei saagi eesti keelt selgeks. Ja siis on need inimesed, kes õpivad eesti keele ära.

Tahame või mitte, eesti keele õppimine ei ole alati lihtne olnud. Meil on siiani liiga palju venekeelseid koole, lasteaedu ja muid kollektiive, kus polegi eesti keelt vaja. Liiga palju on antud viimaseid tähtaegu eestikeelsele haridusele üleminekuks. Kas 2029. aasta on viimane? Eesti keel on keeruline ja kas esimeses tunnis peab kohe 14 käändega alustama? Või saab luua ka paremaid õppematerjale? Ja kui inimene ütleb oma esimese eestikeelse lause, kas peame kohe tema hääldust ja grammatikat parandama tõttama? Laseks inimesel rääkida ja räägiks eesti keeles, mitte ei hakkaks temaga vene või inglise või mõnes muus keeles rääkima!