Ain Mäeots: „Loodan, et Eduard Bornhöhe ehk itsitab hauas.“

Kui kirjanik Eduard Bornhöhe vastset komöödiat „Kuulsuse narrid“ näeks, poleks tal põhjust nutma puhkeda. „Ma loodan, et Bornhöhe ehk itsitab hauas,“ ütleb mängufilmi „Kuulsuse narrid“ režissöör Ain Mäeots pärast esilinastust. Vast tõesti, sest esmaspäeval esilinastunud linateoses on lisaks Saalomon Vesipruuli ja Jaan Tatika loole sekka võetud teisigi lugusid jutukogumikust „Tallinna narrid ja narrikesed“.

Aastal 1982, kui esietendus kultuslik telelavastus „Kuulsuse narrid“, kus peaosi mängisid Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu, oli Mäeots alles jõnglane. „Olin väike tatikas,“ naerab ta. „Vaatasin seda lavastust vähemalt viis-kuus korda oma lapse- ja nooruspõlve jooksul ning naersin alati pisarateni.“ Plaani, et tulevikus toob ta sama loo filmilinale, tal mõistagi peas ei tiksunud.

Vastu filmitegu Mäeots omaaegset lavastust üle vaatama ei kippunud. „Ma ei vaadanud seda meelega uuesti üle,“ tõdeb ta. „Las see jääda lapsepõlvemälestuseks. Nii mõnedki, kes meie tiimist selle üle vaatasid, ütlesid, et selle armastatud telelavastuse tehniline teostus ja formaat on paraku vananenud ning ajale jalgu jäänud. Toonane „Kuulsuse narrid“ oli oma ajastu asi. Ning meie ei teinud sellele ju uusversiooni – meie filmis on veidi teine lugu, kus, tõsi küll, kasutatakse samu tegelasi.“ Ta lisab, et tegelikult oli tagumine aeg teha „Kuulsuse narridest“ mängufilm, kus tuttav lugu ja tegelased saavad uue nüüdisaegse väljundi.