„Mu naine on mulle olnud alati ABIKAASAKS, nagu seda iseloomustab meie hea ja tabav eesti sõna.“

Kui näitleja ja loodusteadlane Albert Üksip lavastas 1923. aastal Estonia teatris Gogoli „Revidenti“, aitas Ants Lauter teda osade jaotamisel ja soovitas allohvitseri naise ossa noorukest näitlejannat Albina Kausit: „Ta on alles noor, aga väga andekas, pange teda tähele!“ Üksip panigi tähele ja imestas veel aastaid hiljem – kes võis küll aimata, et kuue aasta pärast saab temast mu abikaasa! Ei osanud tookord kumbki neist sedagi ette näha, et nad saavad noore abielupaarina pärast kolleegi surma üleöö kasuvanemateks.

Kauaaegsed Estonia teatri näitlejad Albina Kausi ja Albert Üksip olid abielus 37 aastat. Peale teatriarmastuse sidus neid ka loodusevaimustus – Üksipil rohkem bioloogi ja Kausil loodusearmastaja pilgu läbi. Üksipit on kaasteelised nimetanud toredaks ja kindlaks kamraadiks ning hella südamega inimeseks. Kausit on meenutatud aga kui äärmiselt tagasihoidlikku ja südamlikku hinge, kel tuli juba noorena laval kehastada eakaid ja elutarku naisi. Oma tagasihoidlikkuse tõttu jäi ta aga teatris teenimatult tagaplaanile. Suure tunnustuse tõid talle alles pärast abikaasa surma peaosatäitmised kahes filmis.

Pilgud kohtuvad