ELU ÜLE AJALISTE VÕIMETE | Maire Aunaste: vanaisa rääkis päevas kümme sõna, aga kordagi ei kuulnud: „Mul ei ole aega.“

Mu isapoolsed vanavanemad 8 km kaugusel Otepääst said elektri majja 1972. aastal. Selleks ajaks oli mu lapsepõlv lõppenud ja seda “ilmaimet“ – elektrit – ma vanaema majast ei mäletagi. Seda mäletan küll, et kogu elu enne elektrit käis päeval päikese käes ja õhtul petrooleumilambi valgel kummipuu all istudes. Söödi, muide, alati köögis. Elutoas, kus oli kaks kitsast põhumadratsitega voodit, söögilaud, ahi ja pikk kitsas puupink truubi ääres moodustasid kogu interjööri. Kõige uhkem oligi kummipuu – paar meetrit kõrge ja sama tumm nagu vanaisa oma päritolust rääkides.

Mu vanaisa kandis kõigil neil päevadel, mida mina oma lapsepõlve suvedest mäletan, ühte ja sama riietust: linane pikkade varrukatega särk, traksidega villasest riidest kalifeedele sarnanevad tööpüksid ja hall läbihigistatud kaabu. Ilma selle viimaseta istus ta ainult söögilaua taga köögis oma paku otsas. Tooli tal ei olnud. Kühmuvajunud vanainimese selga tänu pakule samuti mitte.