SÜGISE ALGUS | Georg Malvius: selle mõrkjasmagusast ilust on inspiratsiooni ammutanud paljud kunstnikud, kätkedes aastaaja hingesööbivat olemust

Olen sündinud mais. Armastan kevadet, mil loodus tõmbab selga uued rõivad. Nüüd aga on sügis. Ah, sügis – kas pole see mitte looduse moodus öelda: „Kuule, mäletad, kui mõnusad olid kevad ja päikselised varasuvepäevad? No nii, sea end nüüd valmis!“ Emake Loodus otsekui otsustaks sügisel korraldada omaenda komöödiaetenduse koos langevate tähtede ja äärmiselt äraarvamatu ilmaga.

Esmalt lehed. Nad hakkavad värvi muuta, nagu oleks otsustanud osaleda heitlehiste puude moevõistlusel. Punased, kollased ja oranžid toonid on täies väes ja tahes-tahtmata tekib mõte, et puud tahavad lihtsalt uhkeldada. „Vaadake mind,“ ütlevad nad. „Ma olen oma sügisrüüs nii võrratu!“ Aga just siis, kui sa seda puude moesõud imetled, otsustavad needsamad lehed otsekui langevarjuga maa poole söösta. Mis see on, kui mitte suurejooneline trotsiakt? Nüüd näeb su varem nii laitmatu muru välja, nagu kandideeriks rollile „Pähklipureja“ lehisversioonis.