TÕNIS ERILAID | Eesti kirjanduse erootika lühikursus: armastuse ande otsingud raamatus ja päevikus

„Kust saab üks naine õieti kompaktse ülevaate, missugune ta võiks olla. Mine tea – ehk koguni peaks olema,“ küsis Mati Unt eessõnas, kui Johannes Aaviku Selts taasavaldas J. Randvere nime all Noor-Eesti 1909. aasta albumis ilmunud essee „Ruth“. Johannes Aavik vaatas selles eesti kirjasõnas esimest korda kogu naist pesust lugemuseni. Esitas oma mõtted XX sajandi naisest. Meheliku kuldlõike jumalikust haritud blondiinist. Ilusast, stiilsest, rikkast ja vabameelsest.

90 aastat hiljem, veerand sajandit tagasi augustis 1998, avaldas Kalev Kesküla Loomingus oma essee „Eesti erootika lühikursus“ ja nentis, et armurõõmu on meie kirjanduses vähe leida.

„Kui vähe on seda „Tõe ja õiguse“ viies köites. Kurjasti kasutatud maksiim „Tee tööd, siis tuleb ka armastus“ manifesteerib ju õigupoolest armastuse puudumist, lausa armastuse võimatust. Tööga tapetud Krõõt, läbipekstud Mari, kibestunud Andres, salahomo Maurus, tujutsev Karin, nördinud Indrek – see on õnnetute eesti inimeste galerii,“ nendib Kesküla. „Armurõõmu kuulutavaid tekste on meie kirjanduses iseäranis vähe. Kõigepealt tulevad meelde Marie Underi helged sonetid. Ja siis veel üht-teist Henrik Visnapuult, aga need on sageli manamistega pooleks…Tänaseni on erootika jäänud marginaalsevõitu autorite teemaks… Tõdegem: mehe ja naise vaheline meeleline armastus on eesti kirjanduses kas kujutamata jäänud või pole seda eesti elus lihtsalt leidunud… Meenub ühe muusikust filosoofi väide, et eesti inimeses pole ei kunsti ega armastuse annet – seega siis soodumust ettevõtmisteks, mis nõuavad lennukat inspiratsiooni.“