JAANUS RIIMETS: mida teha vihakõnega? Ajaloost on näiteid küllaga

Sel aastal möödub sajand sellest, kui Münchenis kogunesid mõned õllest julgust kogunud kodanikud mässama seadusliku Saksa riigi vastu. Mässajate juht pandi pärast seda lühikeseks ajaks (oli ta ju rahva hulgas üsna populaarne) vangi, kuid see ei muutnud tema meelsust ja mässuvaimu mitte vähenemise, vaid pigem suurenemise suunas. Samuti ei muutnud vangistus temaga sama mõtteviisi omajate arvu väiksemaks, vaid pigem suuremaks, sest nüüd oli tal ka märtrioreool.

Selle mehe kuritegeliku tegevuse põhiline meetod oli räuskav kõnelemine ehk tänapäeva mõistes vihakõne, mida mõned poliitikuid soovivad kriminaliseerida, teised aga mitte. Kui sajanditagusega paralleele tõmmata, siis mässajate mõtteviisiga sarnased tegelased kriminaliseerimist ei toeta, sellised ringkonnad, keda omal ajal rünnati, aga küll.

Kui meenutada, kuidas omal ajal lugu edasi arenes, siis õlleputši juht sai demokraatlike valimiste järel Saksamaa kantsleriks ning vist mitte päris seaduslikult ka äsja surnud presidendi koha, ehkki pesident oli kord öelnud, et ei annaks talle isegi postiministri kohta ja talle kuulus ka lause: “Härra Hitler, see ei kõlba!“