JUHTKIRI | Jalgpall elu kõverpeeglis: Venemaa sportlaste võõrustamine oleks vesi Putini veskile

„Oo sport, sa oled rahu!“ Pierre de Coubertini olümpiahüüatus on praegu, mil Ukrainas surevad iga päev lisaks sõduritele ka tsiviilisikud, eriti päevakohaseks kujunenud. Sõda ei ole rahu, kuigi Kremli isandad üritavad meile selgeks teha, et vahel on. Sõda on surm, häving ja meeletud piinad. Pole võimalik vett segada sõnadega, et sport pole sõda või sport pole poliitika.

Maailmas on kõik asjad omavahel seotud. Sport on olnud ajast aega diktaatoritele viis, kuidas end paremini ja ilusamini kuvada. Kuidas oma alamatele näidata, et vaadake – nad võistlevad meiega, järelikult tunnustavad meid! Ja mis saab olla magusam, kui saabub võit ning mängitakse diktaatori hümni! Tõeline elu kõverpeegel.

Jalgpall on kuninglik spordiala, populaarseim maailmas. Seda enam kehtivad need reeglid sellele. Rahu nõue. Kui me lubame Venemaa sportlased jalkamurule, siis toome sinna ka sõja. Ja kui Eesti vuti vaieldamatu suurkuju Aivar Pohlak, kelle arvamusest autoriteetsemat ja lõplikumat Eestis sel alal ei ole, ütleb, et äkki sõda enam matši toimumise ajal polegi, siis oleme toonud kõverpeeglimaailma pärisellu, täites nii iga diktaatori unistuse.