RAAMATUARVUSTUS | Kõmulise raamatu läbi lugenud Mart Sander: kroonikuna on BSH sama veenev ja tõsiseltvõetav kui Liivimaa Henrik või Balthasar Russow

Kui pikk on Tanel Padaril? Mida oigab Taavi Rõivas orgasmi hetkel? Kaua peab vastu Hendrik Terras? Neile ja paljudele teistele põletavatele küsimustele Brigitte Susanne Hundi äsja ilmunud ja juba ette bestselleriks müünud raamatust „Ärahellitatud printsess“ vastust ei leia. Kui keegi seda ootas või eeldas, siis nagu öeldakse: loll saab kirikus ka peksa, ning on seda ka väärt. Paljastuslikke, šokeerivaidki sissevaateid raamatus jagub, kuid mitte niivõrd magamistubadesse või püksikutesse, kui autori enda veritsevasse südamesse.

Seevastu leiab lehekülgedelt tulusaid retsepte: tervislikele toitudele, tervislikule elule; läbilöömisele ja läbipõlemisele. See on meie kirjanduse esimene enesehävitamise- ja eneseabiõpik.

Alateadlikult ootab iga lugeja ajupesu. Ta vajab klišeesid ja stampe, millega loetut tsementeerida. Faktitruudusele pretendeerivad raamatud on siin kõige nõudlikum ešelon. „Valusalt siiras pihtimus“, „Nii aus, et kriibib hinge“ – taolised lamedad ja mitte midagi tähendavad verbaalse ninanokkimise sünnitised on nagu kõlisevad kassikullast ordenid Nõukogude sõjaveterani kuuerevääril, keda tuleb kutsuda „sangariks“, ehkki vanaema teadis rääkida, kuidas tüüp omal ajal vägistas ja röövis. Et seda ordenit välja teenida, peab autor endale näpuotsaga mõistlikus koguses tuhka pähe raputama, samal ajal teise käega ööpoti sisu ventilaatorisse visates ja lootes, et järgnevas pasarahes on tema see, kes väljub kõige puhtamana.