NAISSAAR KUI HOIATUS | Birgit Itse: seal on veel võimalus võõrvõimu painet oma silmaga kogeda

Selleks, et minevikku mäletada, ei pea selles elama, aga kogemuslikku tunnetust on vaja. Nõukaaegse elu- ja militaarkorralduse asjakohane ja mõõdukas näitamine aitab minu hinnangul pigem Eesti iseseisvuse hoidmisele kaasa. Naissaarel on see veel võimalik.

Minus puudub igasugune nostalgia nõukogude võimu suhtes. Olen üles kasvanud ajal, kus propaganda hakkas juba lasteaias. Kui jõudsin viiendasse klassi ja hakkasin ajalugu õppima, oli ajalooõpetajatel omajagu nuputamist, kuidas „uut ajalugu“ õpetada, kui õpikuid veel polnud. Ärevus oli õhus.

Gümnaasiumiajal selgitas toonane ajalooõpetaja ka seda, kuidas hirm on aegade vältel olnud võimas valitseja ja kuidas sel moel on saadud suured rahvamassid tegema loogilise mõistuse vastaseid asju. Samal ajal sai minust Naissaare retkejuht. Olin 17aastane ja mul tuli endale selgeks teha väga palju sellest militaarpärandist, millest taastatud Eesti vabariik alles püüdis sotti saada.