TEATRIARVUSTUS | „Rohelised niidud“ – eeskujulik estraad või valgustav isikulugu?

Neid on neli. Nii peategelasi kui ka lavaloo autoreid. Tõsi, kunagise Eesti raadio meeskvartetile lisandub muusikalises suvelavastuses „Rohelised niidud“ viieski peategelane – meisterlik tekstilooja Heldur Karmo. Nii et ühe õhtu jooksul püütakse laval lahti rullida suisa viie mehe lood.

Küllap on see püüdlus ka põhjuseks, miks lavastus „Rohelised niidud“ ligi neli tundi vältab. Küllap on lai haare aga ka selleks põhjuseks, miks ükski lugudest teistest oluliselt kõrgemale ei tõuse. Vaheldumisi kulgevad laval Eri Klasi (Priit Strandberg), Uno Loobi (Mait Malmsten), Kalju Terasmaa (Priit Võigemast) ja Arved Haugi (Kalle Sepp) elud ja armulood, mida lõikab õrnalt tuntava peajoonena Eesti raadio meeskvarteti kokkusaamine-menu-lahkuminek.

Ent see peajoon on pisut haprake, mistap jääb vaatajal ehk veidi selgusetuks, kui määratult populaarseks see nelik omal ajal tõusis ning kui nukker oli nende laialiminek. Mis seal salata, stseen neljast mehest, kõigil märkmikud pihus, annab õrna viite menuka kollektiivi lavalt kadumise kohta. Ühtäkki on kõigil päevad muid tegemisi pilgeni täis ning kokkuklappivat aega, mil kvartetiga proove teha enam lihtsalt ei jagunud. Mitte ühelgi neist. Ning ei aita ka Strandbergi kehastatud Klasi võidukas hüüatus, et tal on pakkuda prooviks tervelt veerand tundi. Nii saabki kvarteti neli aastat väldanud lavaelu läbi. Ning see on tõesti mõjus stseen.