„Raulil lõi jalad alt kümme aastat tagasi tabanud terviserike, millest ta enam välja ei tulnudki.“

„Tavaliselt Rauli haiglas külastades me ei kallistanud, aga seekord ütles Raul: „Teeme kalli.“ Võtsime teineteisel ümbert kõvasti kinni, Raul pani oma pea mu põse vastu ja palus, et ma lahkudes sirmi ta voodi ees kinni tõmbaks. Korraga oli mulle selge, mida Raul sisimas võib-olla juba ammu teadis: et seekord ta sellest välja ei tule…“ hääbuvad Heli Jaago sõnad siinkohal pisaratesse.

Ent vapper ja nääpsuke naine kogub end kohe: „Tean, et Raulile meeldisid väga lihapirukad, mida talle alati haiglasse viisin. Nii ka seekord. Raul sõi paar pirukat isukalt ära, vaatas siis aga äkki kella. Küsisin, et Raul, oled sa väsinud, mille peale ta noogutas, et on küll.“ Oli juba kuskil pool seitse õhtul. Heli jättis veel kord – nüüd juba silmadega – Rauliga hüvasti ning viimane pilk enne lahkumist jäädvustas tillukesel öökapil ristsõnade ajakirja ja parfüümipudeli. „Ristsõnad olid ta pärisosa ning siis see parfüüm. Ta oli väga suur parfüümifänn. Selles vaikelus oli midagi irreaalset keset seda viletsust!“ ohkab Heli.