VENE ÕPETAJATE KOOLIRULETT | Mart Pukk: arenda Zaporožetsit palju tahad, uue tehaseta sellest Mercedest ikka ei saa

Juba aastakümneid tagasi lõppesid meie kodumaal nõukogude võim ja okupatsioon. Pärast taasiseseisvumist – isegi enne seda – hakati arutama, kuidas Eestis antava haridusega edasi minna. Üks oli kõigile selge: vanaviisi jätkata ei saa. Huvitaval kombel oli meil selleks ajaks välja kujunenud kaks erinevat haridussüsteemi – vene- ja eestikeelne. Isegi koolis õppimise aeg oli erinev, venelased said keskhariduse kümne aastaga, eestlastel tuli aga selleks 11 aastat koolis käia. See lisa-aasta olevatki olnud vajalik vene keele selgeks saamiseks. Ma ei tea, kuidas teistel läks, mina küll ei saanud.

Matemaatika, keemia, füüsika, üldse kõigi reaalainete õpikuid polnud vaja ümber teha. Hoopis teine asi oli ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja muude humanitaarainete õpetamisega. Õnneks oli meil palju õpetajaid, kes suutsid käigu pealt igaks tunniks ette valmistuda ja mitte ajada kommunistlikku jura. Nägin seda oma laste pealt, kes jätsid hoolimata õpikute puudumisest vähemalt minule täiesti aruka mulje.

Praeguseks on palju arutatud, milline see meie päris Eesti haridussüsteem peaks olema. Kas riigikeskne, omavalitsuste keskne või hoopis mingi kolmas? Palju on loomulikult juba ka ära tehtud. Näites need kirutud PISA testid – meie lapsed on ikka tublid tuupurid, heast mälust on hilisemas elus palju kasu.