Jürgen Rooste: „Valton päästis nii mõnegi noore tõsisest jamast, sest oli hea ja hooliv inimene.“

„Arvo oli meie isakuju, juht ja liider, kes hoidis meid koos,“ meenutab poeet Jürgen Rooste (pildil) 1998. aasta Komimaa-reisi, mille ohjad püsisid kindlalt kirjanik Arvo Valtoni pihkudes. „Mina teadsin Arvo Valtonit kui kirjanikku, kes on kirjutanud kihvte lugusid. Seda, et ta on soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni president, ma ei teadnud.“

Mõistagi ei teadnud noor luuletaja sedagi, et Valton aastakümneid soome-ugri kirjanikega tegeles. „Tundub, et see on lihtne asi, aga neil soome-ugri rahvastel, kes elavad Venemaa sügavuses, polnud ka tollal vabadust,“ räägib Rooste. „Ehkki oli Boriss Jeltsini aja lõpp, puudus neil otsene vabadus kõiki asju ise teha. Valton soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni presidendina lõi neile avaldamisvõimalusi ning tõi sealsed noored kirjanikud suurde maailma – Eestisse, Ungarisse ja Soome.“

Kaks aastat enne Komi-reisi oli Valtoni eestvõttel ilmunud sarja „Soome-ugri luuleklassikat“ esimene teos „Enne koitu“. Ses Valtoni koostatud ja tõlgitud raamatus esitletakse komide Ivan Kuratovi ja Nõbdinsa Vittori, mari Sergei Tšavaini, udmurtide Kuzebai Gerdi ja Ašaltši Oki luuletusi, mis kuuluvad nende loomingu paremikku. Nood viis olid Valtoni hinnangul soome-ugri rahvaste suurimad kirjanikud ja nende rahvaste kirjanduse rajajad. „Enne koitu“ oli esimene pääsuke, mis ei jäänud viimaseks.