JUHTKIRI | Tants pensioniea ümber

Vanematesse inimestesse on kultuuriti suhtutud erinevalt. Jaapanis oli veel 19. sajandil levinud komme viia vanainimesed mõnda pühaks peetavasse metsa kuskil mäeveerel omapäi surema. Vahel vägisi, kuid enamasti siiski vabatahtlikult või lausa omal algatusel – komme oli niisugune. Pension samuraide aegse Jaapani moodi.

Selle nurga alt vaadates polegi Eestil nii halvasti läinud. Rikaste riikide pensionäride kombel palmi alla elulõppu veetma just ei pääse, aga kõhu saab ikka täis, olgu või läbi häda. Kui see lähenev pensioniiga ainult kogu aeg eest ära ei jookseks – nõukaajal oli see meestel 60 ja naistel 55, praegu 65 ümber, aga seegi kipub järjest kaugemale nihkuma.

Ühelt poolt justkui õigustatud, mõnes mõttes koguni paratamatus. Üheski teises Euroopa riigis pole nii palju pensionäre, kes tööl käivad. Oodatav eluiga – seejuures tervena elatud aeg – tõuseb tasapisi ka meil. Igapäevaseks on muutunud jutt, et töökäsi on vaja hakata sisse tooma, sest omi ei jätku ja mida varem pensionile minnakse, seda vähem jätkub. Aga seejuures unustame terve rea asju, mis tuleks enne korda ajada – kui need tegemata jätta, toob see probleemile leevendust vaid kuskil Exceli tabelites, mitte päriselus.