Peeter Volkonski: „Venelased ei ole mitte kusagil võimelised kohalikku keelt ära õppima.“

„Ammu oleks pidanud vene lapsed eestikeelses koolis õppima, juba lasteaias oleksid pidanud eesti keelt õppima,“ mühiseb näitleja, lavastaja, tõlkija ja muusik Peeter Volkonski. „Meil ei olnud omal ajal mingit probleemi lasteaias. Seal, eesti lasteaias, olid suur Vova ja väike Vova, Annuška ja Ira. Mingit probleemi ei olnud, kõik mõistsid eesti keelt! Väikse Vova ema kaebas minu vanaemale, et Vova tahab ainult eestikeelseid raamatuid lugeda, venekeelseid ei taha üldse.“

Aeg, mil Peeter lasteaias käis, on üsna kaugel tänasest päevast. 12. septembril saab talendikas mees 70aastaseks, mistap paigutub periood, kui ta kahe Vova, Annuška ja Iraga mängis, 1960. aastate alguspoolde. Võimalik, et toona oligi rohi rohelisem. Praegu, mil vene laste eestikeelsesse kooli minek tundub kohati sama vaevalisena kui burlakkide elu Volgal kunstnik Ilja Repini kujutatuna, on Peeter lihtsalt imestunud. „Venelased ei tule kahjuks selle peale, et oma tahtmatusega õppida kohalikku keelt ükskõik kus – Eestis, Saksamaal või Ukrainas, ma toonitan: Ukrainas –, jätavad nad venelastest mulje kui andetust rahvast,“ mõtiskleb ta. „Venelased ei ole mitte kusagil võimelised kohalikku keelt ära õppima, isegi lähedast sugulaskeelt nagu Ukrainas. Ning kui neil palutakse ära õppida kohalik keel, siis nimetavad nad seda genotsiidiks.“

Peeter puhkeb naerma. Kerge kurguhäälega. Selles naerus on koguni kübeke haletsust. „Venelased ütlevad, et ukraina keel pole miski keel, vaid naljanumber,“ lisab ta. Kas venelastel on soov ka keele mõttes olla härrasrahvas, nagu nad Nõukogude Liidu ajal harjusid ennast tundma? „Jah, olles ise orjarahvas,“ poetab Peeter. „See pole minu väljamõeldis, et venelased on orjarahvas. Seda on öelnud näiteks vene poeet Bulat Okudžava. Ta täpsustas, et „me oleme olnud orjarahvas, aga mitte ainult seda – me oleme professionaalne orjarahvas, sest me tunneme selle üle uhkust“.“