VENEKEELSETE MURE | Toivo Tootsen: kahju, et lasteaedade keeleks ei kehtestatud kohe vaid eesti keelt

Praegu, kui on toimunud suur murrang eesti haridussüsteemis – alanud on üleminek täielikule eestikeelsele õppele – on loomulik, et ka mina mõlgutan mõtteid keele tähtsusest meie elus. Nii et mis meelel, see keelel ja sedapuhku on keelel keel ise.

Olen läbi lugenud paljude meie eelmise sajandi mõttemeeste mälestusteraamatud ja imetlen nende sügavat haritust. Kõpp, Salumaa, Masing, Tõnisson, Kallas, mitmed teised. Maailmas ringi liikudes olid nad sealse intelligentsi hulgas nagu võrdsed võrdsete seas. Miks? Väga lihtsalt – nad olid saanud klassikaliselt hea hariduse. Eestimaal, eks ole.

Johan Kõpp kirjutab oma õpingutest Hugo Trefneri koolis: „Tähendan lõpuks, et kreeka ja ladina keelele ja kirjandusele oli antud õige silmapaistev koht kooli õppekavas, kummalegi kuus tundi nädalas. Peale keeleharjutuste, suuliste ja kirjalikkude, tõlgiti ja analüüsiti terve kogu kreeka ja rooma klassikute töid, muidugi igaühest teatav osa, misjuures vaadeldi ka vastava kirjanduse ajaloo peajooni ning antiikse mõtte- ja tundeilma olulisemaid elemente, nagu need kajastuvad kirjanduses.“ Saksa ja vene keele oskamine oli endastmõistetav.