KOMMENTAAR | „Anett“ tekitas, mitte ei kustutanud isu

Ausalt öelda jäi arusaamatuks, mis lugu dokfilm „Anett“ jutustab.

See pole õnneks klassikaline spordifilm, kus kangelane sünnib, treenib nagu pöörane, ületab erinevad takistused ja jõuab viimaks suure triumfini ega ava kahjuks ka sunnitud loobumise seni varjus olnud kihte, milleks olgem ausad, aines oli kadestamisväärselt kõva. Filmimine sattus, nagu Anett Kontaveit teisipäeva õhtul esilinastuse eel Coca-Cola Plaza esimeses saalis märkis, tema karjääri raskeimale aastale.

Põhjendatud elevus kasvas veelgi, kui Kontaveit ja režissöör Kaupo Kruusiauk kinnitasid, et peategelane ei piiranud ega dikteerinud võttegrupi tööd. See peegeldus ka kinolinalt, ainult et miskipärast sai kokku üks emotsionaalsete ja intiimsete kaadrite (vaataja viiakse muuhulgas Kontaveidi koju, voodisse, autosse, vanaema juurde) kogum, mitte terviklik teos. Äkki jäi 75 minutist lihtsalt väheks? Aga miks pühendati nii suurele sportlasele nii vähe aega? Eriti, kui musta materjali olla mitmekümne tunni jagu.