SEISUKOHT | Kas „huik“ on ropp sõna?
Pärnu pritsumeeste ja politsei uuele ühismajale ei tohtinud protsendikunsti raha eest katusele punast kukke panna. Eesti politseijuht Elmar Vaher juhindus selle keelamisel vene blatnoikultuurist, mis käsitleb seda sulelist spetsiifilise seksisümbolina. Kas peaksime sest loogikast lähtudes ka kukeaabitsa või kukekommi ära keelama? Mõte, et Eestis võiks vene blatnoid kukele saata, ilmselt ühegi politseiniku pead ei külastanud.
Nüüd ei tohi venelaste pärast Eesti lodja nimeks olla Huik. See nimemuutmine kinnitab, et me pole okupatsioonist tänini üle saanud, isegi mitte lodja ehitanud noorem põlvkond. Tartu on Eesti linn, kus venelasi vaid 12 protsenti. Mis peaks meil asja olema, mida venekeelne sovetipööbel lodja nimest võiks arvata? Seda enam, et vähemalt venestunud Tallinna tänavapildist jääb mulje, et „h*i“ on siinsete venekeelsete poolt enim kasutatav sõna üleüldse.
Peaksime ehk ka Kunda linnanime ära vahetama, kuna too kõlavat tšehhi keeles pornograafiliselt? Samas ei mõelnud Ida-Saksa iluuisutaja Katarina Witt ilmselt nimevahetusele, kui Eestis tema nime väljaütlemine pani spordikommentaatoridki higistama. Või peaks Eesti politseijuht kui besservisser saatma märgukirja Hollywoodi Olivia Munnile, et tema perenimi mõjub siinses komberuumis ebatervelt?