SÜNNIPÄEVAINTERVJUU | Vello Toomemets: „Fixiga tuli lõputult käia Venemaal, kuni nendest tuuritamistest sai villand.“
1. oktoobril, rahvusvahelisel muusikapäeval sünnipäeva tähistava helilooja, viiuldaja ja laulja Vello Toomemetsa eest räägib pigem tema muusika. Mees ise väga sõnaaldis pole. Üleüldse püüab ta ise ükskõik millises olukorras pigem varju jääda. Ent seda enam särab laval tema loodu: alates „Tsirkusest“, mis juba esimeste kitarririffidega on eeldatavalt kergitanud nii mõnegi kultuurimaja katust, ning lõpetades lüürilise looga „Mu isamaa armas“, mis Toomemetsa interpreteeringus tõusis laulva revolutsiooni päevil ülistuslauluks isamaale.
Mäletate, millal esimest korda pilli kätte võtsite ja oli see kohe viiul?
Usutavasti olin seitsmene, kui kasuisa mulle viiuli kinkis. Sest ka tema isa oli kunagi viiulit mänginud. Nii et peres viiul oli, aga kuhu see jäi, ma ei tea. Samas polnud vanematel raha osta poisile akordion, mis sel ajal oli vaat et kõige popim pill. Meil kodus küll televiisorit polnud, aga miskipärast on meeles, et kui sai käidud külas, kus oli teler, esines seal keegi just akordioniga. Ka raadiost tuli palju akordionimuusikat.