JUHTKIRI | Kas kõik ikka kohanevad puudega?

Vahva sõduri Švejki juhtumistest leiab loo kellestki vabatahtlikust Josef Vojnovist. Kui lahingus viis granaat temalt jalalaba, lonkas ta vapralt edasi ja kaitses end vaenlase vastu kepiga. Kui mürsk viis ära käe, võttis ta kepi teise kätte ja möirgas, et ei jäta seda niimoodi. Jumal teab, millega kõik oleks lõppenud, kui šrapnell poleks teda lõpuks päris tükkideks rebinud, aga ka siis veeres pea veel hulk aega ja karjus: „Täida, sõdur, käsku, täida oma kohust, olgu käsk mis tahes, hoolimata ohust!“

Näib, nagu eeldataks samasugust motivatsiooni ja fanaatilist tahet meiegi puudega inimestelt, miks muidu peavad nad end puude hindamiseks pidevalt näitamas käima. Selge see, et ega kaotatud ihuliige tagasi kasva, aga küsimus ongi olukorraga kohanemises, nagu seda tegi eelmainitud Josef.

Teatud juhtudel on kohanemine tõesti võimalik, näiteks ei takista jala puudumine käsitööga leiba teenimast – kui esimene šokk elumuutusest üle elatud, on ühe jalaga kingseppi ajaloos ennegi nähtud. Ratastool ei takistanud Stephen Hawkingit maailma juhtivaks kosmoloogiks saada. Proteesidki muutuvad üha paremaks ning puudega inimesi toetav arvutiasjandus areneb pidevalt, tehes varem võimatu ajapikku võimalikuks.