Fakt teadust päevas: kas vajame rahumeelsema maailma saavutamiseks rohkem karismaatilisi liidreid?

Vastus: ajaloos on mitmed karismaatilised liidrid rahu toomise asemel oma järgijad esimesel võimalusel suurde sõtta juhtinud.

Kui karismaatilise liidri näitena kujutleda vägivallatut võitlust jutlustavat Mahatma Gandhit, võiks tõesti tunduda, et kui mitte just maailmarahu, siis vähemalt natuke vähem vägivaldse maailma saavutamise eeltingimus oleks tõesti see, kui riikide ja rahvaste eesotsas oleks rohkem karismaatilisi liidreid. Enne karismaatikute ametisse hääletamist tasuks aga korraks meenutada, mida karismaatiline juhtimine endast tegelikult kujutab.

Karismaatilise liidri mõiste tuleb Saksa sotsioloogia klassiku Max Weberi võimusotsioloogiast, milles ta eristas kolme tüüpi domineerimist: traditsioonilist, bürokraatlikku ja karismaatilist. Traditsioonilise domineerimise näide on monarhia, kus võim pärandub traditsiooniliselt isalt pojale (ajalooliselt suuremas osas Euroopas) või ka vennalt vennale (nt Vana-Venes või kaasaegses Saudi-Araabias). Bürokraatlikku domineerimist kogeme iga päev, sest just sellel rajaneb kaasaegne demokraatlik riigiaparaat, kus võimu teostamiseks on seaduses määratud kindlad protseduurid ja praktikad (nagu nt valimised teatud arvu aastate järel). Karismaatilise domineerimise puhul tagab võimu ja kuuletumise aga juhi isik ja tema karisma, mis tuleneb tema erakordsetest isiklikest omadustest, milleks võivad olla näiteks eriline kangelaslikkus, vaimu- ja kõnejõud või oletatavad maagilised võimed.