Sveta Grigorjeva: mind pannakse alatasa paika – vihane noor naine!
„Kõige õnnelikum olen selle üle, et viimaks ometi läheb meie kool üle eestikeelsele õppele,“ tunnistab luuletaja, tantsija, koreograaf, kultuurikriitik ja feminist Sveta Grigorjeva (37). Samas taunides kohalikel valimistel kodakondsuseta inimestelt ehk halli passi omanikelt valimisõiguse äravõtmist. „Ma ei ole sellega absoluutselt nõus,“ põrutab ta. Juba oma debüütkoguga „Kes kardab Sveta Grigorjevat?“ (2013) pani ta meie luulemaastiku kergelt värisema. Kriitikakogumik „Kliitor on anarhist“ jätkas järellainetust.
Laiema avalikkuse ette ilmus Sveta neli aastat tagasi roosiaias peetud kõnega, milles ta paljude pikas kleidis daamide ja lipsustatud poliitikute hinge ja kõrva kriipis. Nii mõnelegi ei pruugi meeldida ka ta järgnevas intervjuus väljaöeldud mõtted. Sest ta on aus. Sveta on üdini aus enda suhtes. Ja üdini aus Eesti riigi suhtes.
Lähtudes ütlusest, et keele saame koos emapiimaga ja mõeldes samas teie nime peale, võib eeldada, et ema on teil eestlane, isa aga venelane?