Kirjanik Lilli Luuk: meie vanaemad vaikisid, sest oli häbi, et oled olnud ohver

Lõviosa ajaloosündmustest, mis raamatutes kirjas, on nähtud läbi meeste silmade. Lilli Luugi romaanis „Ööema“ saavad hääle naised, meie vanaemade põlvkond. „On öeldud, et sõja ajal on naistel kaks ülesannet – oodata ja leinata. Aga selle ootamise ja leinamise kõrval tuli elu iga päev edasi viia. Elu ei jää ju seisma – loomad tahavad süüa, hein tegemist, põld kündmist. Igapäevaelu koormat kandsid enamasti naised, sest mehed olid sõjas või surnud,“ räägib autor.

Kirjanik Lilli Luugi (48) seni kirjutatud lood kõnelevad lähemast minevikust, peamiselt okupatsiooniajast. Tema uues, palju tunnustust saanud romaanis „Ööema“ jookseb korraga mitu ajaliini, mis mingitel hetkedel omavahel sõlmuvad. Jõhvikaid korjates leiavad ühe pere naised rabasaarel mannergu fotodega sõjajärgsest ajast. Need pildid äratavad valusaid mälestusi, millest on aastakümneid vaikitud.

Osalt on see romaan inspireeritud Luugi enda kuuldud mälestustest ja ajaloos reaalselt aset leidnud sündmustest, kuid kirjanik rõhutab, et tegemist on siiski fiktsiooniga ning suurema üldistusega. „Ma arvan, et eestlaste seas vist ei ole suguvõsa, kes poleks puudutatud metsavendlustest, küüditamistest, teisest maailmasõjast üldisemalt,“ sõnab ta. „Ja kindlasti on peaaegu kõigis Eesti peredes olnud sündmusi, mida võiks nimetada traumadeks või siis vähemalt läbielamisteks.“