JUHTKIRI | Kes on ikkagi loll? Asjaosalised mingu kirikusse – seal on näha, kes peksa saab

„Loll“ on üks esimesi mõisteid, mille laps maailma avastades selgeks saab. Keegi ei õpeta talle seda, hoopis hurjutatakse nagu vandumise puhul. Aga külge jääb ikka nagu paha hais ja jääb saatma kogu eluks. Ka täiskasvanuna.

Miks? Eks ikka sellepärast, et selline kommentaar upitaks nagu ütleja teisest kõrgemale, vähemalt tema enda silmis. Mõnus! Rääkimata sellest, et oponent, kes lolliks tituleeritakse, saaks nagu paika pandud. Samuti peamiselt ütleja enda silmis ehk teisisõnu – pigem on see tavaliselt hinnang või hoiak, mitte fakt. Lipsab suust frustratsiooni väljendusena tihti nagu iseenesest, umbes nagu koer kiunatab, kui keegi talle saba peale astub. Alateadlikud, primitiivsed tungid, ütleks papa Freud, psühhoanalüüsi rajaja.

Aga nii see juba on ning lolluseteema kerkib üles ikka ja jälle. Juba keskaegses tüvitekstis „Dekameron“ keerleb kõik suuresti lolluse üle naermise ümber. Thijl Ulenspiegel, Kaval-Ants ja Vanapagan – needki tegelaskujud toetuvad nutika triksteri vastandumisele lolli(de)ga. „Ise oled loll,“ piiksatas „12 toolis“ jumalasulasest äbarik toolikütt isa Fjodor ukse vahelt Ostap Benderile, kui see konkurendile kere peale anda tahtis.