Tiit Hennoste: raamat kolib kõrvaklappidesse, romaan peab olema etteloetav

„Raamat lähebki raadioks kätte! Kirjanik arvestab juba kirjutama hakates sellega, et tekst oleks kõrvaklappidest kuulatav, ta kirjutabki kohe mingis mõttes kuuldemängu – ühele näitlejale ettelugemiseks,“ kirjeldab ilukirjanduse lähitulevikku kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Ennustades: „Siin võib tekkida uus veelahe elitaarse ja tavalise kirjanduse vahel – tõeliselt elitaarne on ainult kirjalik, ainult paberil, ainult lugemiseks.“

Tänavu saab 500 aastat esimesest eesti keelt sisaldanud raamatust. Pool tuhat aastat kirjakeelt on uhke värk. Ainult et – miks meil see omakeelne ilukirjandus nii nooruke on? „Tõde ja õigus“, mida me vaatame kui iidset tüviteksti, pole ju veel sadatki täis.

Juba see on omaette küsimus, mis see ilukirjandus üldse on – see mõiste on ju ajas muutunud. Võib filosoofiliselt arutada näiteks, kas Ülemlaul piiblis on erootiline tekst või jumalaga suhestumise tekst, aga põhimõtteliselt on ta ikkagi ilukirjandus. Suur osa Jeesuse Kristuse mõistujuttudest on ka üsna ilukirjanduslikud.