Loomaaia peaaednik: mul oli kodus ahvipere, kuni mõistus tuli koju, et ahvid ja inimesed ikka kokku ei käi

„Aastaid tagasi istutasin siin maha ühe põneva taime, kui ühel hetkel avastasin, et keegi on seda pealt kärpinud. Õhtul koju minnes küsib valvuritädi väravas, kas ma oma Moskva kolleegiga sain ikka kokku. Ütlesin, et ma pole ühtegi Moskva kolleegi kohanud. „Üks naine ütles, et ta on Moskvast ja tuli loomaaia peaaedniku juurde.“ Eks see oli kohalik taimehuviline, kel jagus nuppu väravas öelda, et tunneb mind,“ meenutab Tallinna loomaaia peaaednik Hannes Maripuu (59) vaid ühte natuke anekdootlikku lugu. Neid on veelgi, sest tööstaaži loomaaias on Hannesel enam kui veerandsada aastat.

Tegelikult natuke anekdootlik on ka ta enda loomaaeda sattumine.

Hannes oli juba 30aastane, kui tast sai ühtäkki suur laps, kellel tekkis ei tea kust idee muretseda endale koju ahvipere. „Nii ma ühest zoo-kauplusest kaks kääbusmarmosetti kalli raha eest ostsin, neid mõnda aega ka pidasin, kuni mõistus tuli koju, et ahvid ja inimesed ikka kokku ei käi.“ Et pärdikutel oleks palju parem elu ja paremad tingimused, kinkis ta lemmikud loomaaiale. Siis veel teadmata, et tänu oma hoolealustele saab loomaaed ka Hannese enda teiseks koduks. Sest just siis kohtus ta esimest korda loomaaia tollase direktori Mati Kaaluga. „Kes kohe uuris, kuidas mulle siin meeldib. Vastasin ausalt, et ega ei meeldi küll. Oli kuum suvepäev ja kus iganes ma ei jalutanud, hõljus kõikjal vaid sõnnikuhais.“ Ometi oli Hannes jutuajamise käigus paotanud, et on lõpetanud Räpina sovhoostehnikumi, ja nii helistas Kaal talle pool aastat hiljem ettepanekuga tulla loomaaeda aednikuks.