JUHTKIRI | „Laske mind minna!“

Vaidlused elulõpu tahteavalduse asjus on lõpule jõudnud ja selle soovijate tahtmine peale jäänud. Miks, pole raske mõista. Nii mõnigi, kes veidi vanem, on näinud haiglas mõne lähedase – vahel ka meeletutes valudes – ahastavaid silmi, milles lootus ammu kustunud, jäänud on vaid sõnatu palve. Kuid välja öelda seda ei saa, sest hingamistoru on kurgus. Aga kui saaks? „Isegi surm ei taha mind,“ ohkas üks lootusetu vähihaige mõned päevad enne paratamatut lõppu hooldushaiglas. Sellistel juhtudel ei ole enam tegemist raviga, vaid suremise pikendamisega.

Seni on selles olukorras olnud otsustusõigus omastel, kelle kaalutlused on reeglina humaansed; neil võib lootus säilida isegi siis, kui surijal seda enam pole. Aga võib olla ka teistsuguseid kaalutlusi. Odessa kirjanik Georgi Golubenko on kirjeldanud olukorda, kus keegi härra maksis arstidele pööraseid summasid, et need reanimatsiooni viidud lootusetus seisus naabrit iga hinna eest elus hoiaksid, kuni ta jõuab vanaprouaga abieluasjad korda ajada. Tegelikult ta seda kiuslikku leske ei sallinud, lootis sel moel tema korteri endale saada, aga pidi paraku pettuma, sest seekord oli meditsiin imet teinud, proua toibus, lahutust ei andnud, kolis mehe juurde elama ja nõudis kõrgest east hoolimata igal õhtul veel ka abielukohustuse täitmist. Korterit mees ka ei saanud, see läks lese kadunud abikaasa mänguvõlgade katteks.

Kurioosum? Golubenko vannub, et juhtum on võetud elust enesest ja eks elu oma mitmekesisuses ongi ootamatusi täis. Et meditsiini abiga võidetud aega võidakse kasutada selleks, et püüda viimasel hetkel veel testamendiga susserdada, on siingi ette tulnud.