Katrin Pauts | Miks on eestlastele puhkamiseks tarvis müra, mitte vaikust?

Viimased kaks nädalat oma elust olen kulutanud festivalijüngritega vaidlemisele. Vaidluseks on seda, tõsi, raske nimetada, sest osa rahvast ei näi aru saavat, miks mõnele teisele tümakas või üleüldse lärm ei meeldigi. „Inimesed vist ka ei meeldi?“ salvas mind festivalikorraldajast tuttav, mis on minu jaoks eriti arusaamatu küsimus. Mu meelest on risti vastupidi. Ainult teisi inimesi põlgav isik on võimeline omatekitatud müraga egoistlikult sisse sadama looduskaunisse keskkonda, kus paljud mürast puhata loodavad.

Aga asi ei ole kaugeltki ainult festivalides, mitte ainult need ei ole tunginud Eestimaa loodusesse ja puhkealadele, et sinna rahu lootuses investeerinud (suve)koduomanike elu põrguks muuta. Asi on müras üleüldiselt. Ma ei saa aru, mis mürakultus meil vohab ja millest see on tekkinud? Mis on eestlastel vaikuse ja rahu vastu? Miks on vaja, et puhkuse ajal tingimata midagi toimuks?