Juba teise bändiliikme traagiline surm katkestas Kosmikute edu

Kõigepealt oli Tallinna kaubamaja muusikaosakonnas üks plaat, mida näppis üks väike punkar. Roosa, kaanel must koer ja kirjad, et see on ansambli Kosmikud album „Ei Roosid“. Vahelehelt sai teada, et bändis mängib koos teistega ka kuulus trummar Kristo Rajasaare. Ühe loo oli kirjutanud kuulus kitarrist Allan Vainola oma abikaasa Kätlin Vainola tekstile. Piisavalt huvitav nimede kombinatsioon, et trügida läbi jõulusaginas osakonna leti äärde ning paluda müüjalt kuulamisvõimalust.

Plaat ise oli nii ja naa. Paljutõotav ja ebaühtlane. Tempokas ja uimane. Kaasakiskuv ja tüütu. Melanhoolne ja helge. Meenutas helikeelelt kohati väga Metro Luminali pop-perioodi albumeid, kuid polnud tervikuna läbivalt tugev. Sama lugu oli laulutekstidega. Igatahes tekitas plaat huvi bändi vastu. Rabe, aga lootustandev. Kuid kuna tol ajal polnud internet veel see, mis tänapäeval, jäid saamata igasugused vastused tekkinud küsimustele nii ansambli kui ka albumi kohta.